Mis on puhas õhk? Kas me teame kõik, millistele parameetritele peab vastama inimese elukeskkonna õhk, mida selle juures üldse määratleda ja milliste mõõteriistadega? Ning mida peavad mõõdikud näitama, et keskkonna võiks elutegevusele soodsaks kuulutada? Üks on kindel, õhk peaks ilmselt suures osas gaasiline olema. Kuid millise koostisega, temperatuur, rõhk, tihedus, niiskusesisaldus, tahkete ainete sisaldus, mikroorganismide sisaldus, milliste väljade mõjusfääris… Ja veel sügavamale sisusse kaevudes näeme, et kui pealtnäha on kõik korras, on hapniku molekulitasemel lisavõime muuta keskkond kas soodsaks või mitte. Hämmastavalt väikese muutusega võib muuta palju. Peaaegu kõik. Toaõhust rääkides tarvitatakse mõistet sisekliima, mis jaguneb omakorda kolmeks alamõisteks: mikrokliima, parakliima ja elektrokliima. Mikrokliima on siiski seadusaktidega reglementeeritud. Elukeskkonnana peetakse normaalseks mikrokliimat, mille temperatuur on 20-21°C, suhteline niiskus 40–60% (soovitavalt vähemalt 50%), selle liikumiskiirus on väiksem kui 0,1 m/s, selles levib soojuskiirgust normi piires 30W/m². Parakliima all mõeldakse (para – kaasnev, juures) muude tingimustega kaasnevat elektromehhaanilise lainetuse keskkonda, õhu saastatust, õhu keemilist koostist, valgust ehk valgustihedust (lux), müra (dB), radiatsiooni (0,15 mikrosv/h (siivert)). Õhu gaasilist molekulaarkoostist (mitte segamini ajada õhu kui gaaside segu mahulise koostisega, mis on teadaolevalt suures piires 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 1% inertgaase) ja selle keemilist koostist. Kasutusele võetud ka termin elektrokliima, mis tähistab õhu elektrokeemilist koostist. Otsustav on selle puhul hapnikumolekul. Hapnikumolekuli elektronkat(ete)s on elektronide arv väga kergesti muutuv. See muutub hapniku kokkupuutel keskkonna materjalide ja näiteks inimorganismi hingamistegevusega. Muutumisel ta kas annab ära või saab juurde elektrone. Kui hapnik on neutraalne või plussioonne, siis ei ole see inimesele sissehingamiseks soodne. Kui aga see on miinusioonne, on tegemist nn aerovitamiiniga. Tervisele appi Tervest eesti rahvast põeb hingamisteede haigusi 40% ja üks selle põhjustest on euroremont. Konkreetselt on ilmselt süüdi suur võit energiamajanduse alal, st õhuvahetuse saamine kontrolli alla. Selleks, et hoida soojust ruumis, on hooned tihendatud ja õhuvahetuse tagab kunstlik ventilatsioon, mis hoolimata oma kõrgtehnoloogilisusest ei ole osanud arvestada õhu laetusega. Kuna välisõhk peab enne ruumidesse sisenemist läbima hulga metalltorusid, siis kaotab see teel oma negatiivsed elektronid ja nii ruumidesse negatiivselt laetud ioonid ei satugi. Peale selle ja lausa tänu sellele on hingamisoskus halvenenud! Levinud on vale hingamine, sest kui pole saadaval kvaliteetset õhku, siis hakkab inimene vaistlikult hingama pindmiselt, tagajärjeks on aga tervise ja psüühika häired. Tulemus: haiguste levikus on austusväärne 20% närvisüsteemihaiguste käes. Teine oluline tegur hingamisteede haiguste süvenemises on õhu saastatus. Linnaõhus sisaldub gaasidele lisaks aerosoolne ollus – tolmuosakesed, tehismaterjalide eritised, tööstusest ja transpordist tekkiv ja lihtsalt pihustunud tänavasodi – ja see on pluss-ionnne. Segunedes hapnikuga võtavad saasteained (CO2, tahm jms) elektronid värskest õhust omale. Miks miinusioonid? Rahvusvahelises teaduses on 100 a jooksul loomkatsetega tõestatud, et 25-30 cm paksune meditsiiniline vatikiht ventilatsioonifiltrina peab kinni sisseantavas õhus kõik vabad elektronid. Hapnikumolekulid, mis filtri läbivad, on kõik kas neutraalsed või plussioonsed, tulemusena katseloomad surevad. Järeldus: miinusioonne hapnik on eluks vältimatu, sama vajalik kui õmblusmasinale nõel. Mis on ioon? Õhuioon pole muud, kui hapnikumolekul, mis on kas kaotanud või juurde saanud elektroni (negatiivse laenguga osakese). Kaotatud elektron teeb molekulist positiivse iooni (plussiooni) ja lisaelektron negatiivse ehk miinusiooni. Viimane on meie loo peategelane. Ioonid looduses Üldjuhul on looduses negatiivsed ja postiivsed hapnikuioonid suhtelises tasakaalus. Negatiivse laenguga ehk lisaelektroniga hapnikuioone on mitmes suuruses. Kõige väiksemad neist on bioloogiliselt aktiivsed, kiire liikumisega ning ääretult vajalikud meie organismile. Nad liituvad kokku suuremateks, muutudes aina raskemateks ja aeglasemateks. Siis on neil hea omadus magnetina tõmmata enda poole saastet, positiivse laenguga osiseid ning neid õhust lendlemast „maha kuktada“. Nii töötavad nad õhupuhastajatena. Kõige väiksemaid aktiivseid ioone tekib looduses eriti ohtralt jugade lähistel, männimetsas ja murdlainetusega mererannal. Kui palju? Inimese kopsu tööpindala on keskmiselt 100 m². Ühe hingetõmbega võtab inimene sisse 500 cm³ õhku. 1 cm³ õhus peaks sisalduma 500 miinuslaenguga õhumolekuli, siis ühes hingetõmbes peaks sisalduma neid 250 000. Mis on osoon? Osoon on hapniku teisend, milles on liitunud kolm hapnikuaatomit, O2 asmel on O3. Väikeses koguses on sel baktereid tappev omadus, suures koguses kahjustab see ka suuremaid organisme. Selleni välja, et gaasitööstuses käsitletakse seda kui „tugevalt põletavat gaasi“ ning selle tõrjumiseks on vaja rakendada erimeetmeid. Samas – ei tohi unustada, et osoonist „mürgikiht“ atmosfääris on aastatuhandete jooksul kaitsnud elu planeedil Maa. Maapealses looduses esineb aga osoon tavaliselt kahjutustes kogustest ja kerge osoonilõhn on inimesele saanud märgiks värskusest ning tervislikkusest. Mõelge vaid päikese käes kuivatatud pesule või männimetsale udusel hommikul.